sena üha selgemini joonestub taeva tagaseinal. Suveöö hämaruses paistab, nagu liiguks see hiigla-kaljusein ise meile aegamööda vastu ja nagu tõuseks ta mere rüpest ikka kõrgemale taeva poole.
Üks laevaomanikest tuleb minu juurde ja hakkab jutustama Suursaarest. See on üksainus suur kaljumürakas keset Soome lahte, kaksteist kilomeetrit pikk põhjast lõunasse ja kolm-neli kilomeetrit lai. See kõrgeim tipp on Lounatkorkia, ulatub 158 m üle merepinna, too tume sein seal keskpaigas on Haukavuori, 142 m kõrge; too kaugem kühm saare põhjaosas on Pohjoiskorkia, 106 m üle merepinna. Lounatkorkia ja Haukavuori paistavad sinavate kühmadena Viru randa, kuna nende vahepealne maa kaob mereselja taha. Nende kahe kühma järgi virulased sageli arvavad, et on tegemist kahe saarega, tõepoolest on aga üks ja sama Suursaar. Lounatkorkiale ja Haukavuorile paistab Viru rand, ilusate ilmadega Kunda vabriku suits, mujale Viru randa ei näe.
Kas on kogu saar kalju või on ka põllu- ja heinamaad? Puha üks kalju, põllulapikest siin ei ole, olgu siis, et mõni on oma aeda korvitäie kartuleid maha teinud. Aga heinamaad on. Kaljude vahele on aegade jooksul kogunenud maakamarat, nii et nüüd kasvatab heina. Kui aga seda heinamaa pinda veidi kaevata, leiad alt vana tuttava halli kalju. Iga kalur ühe lehm-mullika ikka peab ja oma perele sellest piimavalgusest piisaks, aga suvel tuleb siia palju suvitajaid Soomest, siis peab ka piima Soome mandrilt sisse
46
