varsa, kellega võiks ratsa sõita, aga isa ei olnud nõus — heina piisab ainult ühele lehmale, ja kus selle varsaga sõitagi — kodus puha kõrged kaljud. Selle spordikampsuni isa talle küll ostis siit ja tolle kirju mütsi.
Vilho läheb maale luusima, mina vaatlen sadama elu ja tegevust. Need on kõik vanad tuttavad kohad ning teerajad, kus jooksin poisikesena pikad päevad otsa. Kuid ometi on kõik põhjalikult muutunud! Siis kees sadamas suved läbi vilgas elu ja töö. Ikka seisis reidil mõni kümme, viisteist purjekat, oodates tsemendilaadungit, või eemal tohutu suur inglise aurik söelaadungiga vabriku tarvis. Auriku tulek oli sündmuseks kogu sadamale ja ümbruselegi. Aurikule sõitis loots vastu ja tõi ta sadamasse, aurik andis kolm korda tulles ja minnes jämedat vilet, mis oli kuulda mitme kilomeetri kaugusele. Inglise madrused käisid maal, ja neid sai õige vaadata — pikad piibud suunurgas või tubakarullid põses, sülitasid kollast virtsa sadamasillale ja tee äärde, kust läbi läksid. Aurikuil saime ka meie, poisid, teenistust — vintsi juures, mis vinnas söekorve laevaruumist üles. See oli kerge töö, tuli aga kraani käänates vints käima lasta või seisu panna, nii kuidas vaja. Rubla maksti päevas, ja see oli kuulmatu hea teenistus.
Päris pidupäevad sadamas olid kevadel ja sügisel, kui saaremehed, s. t. soomlased Suursaarelt, Tütarsaarelt, Lavassaarelt või ka Soome rannamailt, sõitsid siia oma jaaladega silku tooma ja siit kartuleid ning vilja viima. Kuid sellest olen juba mujal kirjutanud pikemalt.
40
