Viimaks märkavad sealsamas lepiku ääres mäekülje sees kordoni kartulikoobast — sinna tikukastid sisse! Mati ronis koopasse, tema andis kätte. Mõne minutiga oli koorem paigal. Siis ronisid mõlemad vankrisse, heitsid sinna küliti ja lasksid vanal ruunal sammuda just piirivalvurile peale. Ise ümisesid laulu. Varsti on soldat hobuse suu kõrval — stoi, pea kinni! Kust tulevad, kuhu lähevad ja mida veavad? — Kundast tulevad, salakaupa veavad. Otsitakse vanker läbi, kirutakse tulist kurja — ja lastakse minna. Järgmisel päeval tuhniti läbi kogu vald, kõik majad — ei midagi. Ja ometi nähti paati merel, teati kindlasti, et tikulaadung tuleb.
Pärast oli hea hooletu kordoni koopast tikke võtta ja vähehaaval müügile saata. Sügiseks muidugi vabastati kartulikoobas, et oleks piirivalvel, kuhu kartuleid panna.
Nii jah, veeti vanasti salakaupa! Kes siis välja läks suurte kasude peale, või kes hakkas lahinguid pidama! See oli mäng — kord võitis piirivalve, kord nemad. Omajagu julgust ja osavust ta nõudis ja… kavalat pead.
Vana Madis jutustab kõike seda pikkamööda ja rahuliku muigega, aeg-ajalt sülitab üle parda ja nihutab piibu ühest suunurgast teise. Aga ma näen, et silmad säravad ja käed värisevad erutusest tüüripuul. Nii ta võis noorena mängida huvitavat mängu piirivalvega, kus tuli kord võitjaks tema, kord piirivalve. Pojapoeg Juhan kuulab vanaisa juttu huviga, huuled kõvasti kokku pitsitatud ja silmad rahutult valvel. Kas on ta vanaisalt pärinud sama mängukire?
