sammult, läbi uuritud ja kirjanduse kaudu kõigile tuttav. Me teame Tuglase järgi, et mets ei ole poisikese Juhani eest Peipsit varjanud ja hüüet „Kui seda metsa ees ei oleks!“ tuleb võtta poeetilise väljendusena. Siiski tahaks minna Juhan Liivi kasvukohta, istuda tee ääres ja vaadata, kas Peipsi valge pind paistab. Muidugi ei mõtlegi ma uurimisi Juhan Liivi kohta siin koha peal korrata, tahaks aga tabada maastiku ja olustiku üldpilti ning meeleolu ja siis paralleele tõmmata haige luuletaja elu ja loomingu vahel.
Maja vene külas.
Ja pean kohe alguses tunnistama, et selles suhtes on pettumus suur. Ei mingisugune asjaolu õigusta ütlema, et just siin ja mitte mujal võis kasvada selline haige hingega prohvetlik luuletaja nagu oli Juhan Liiv. Niisama hästi oleks ta võinud üles kasvada kuski Läänemaa
