majad kobarasse tunginud tee äärde. Poolpaljad lapsed sulistavad rannas või mängivad teetolmus. Lapsi on neis külades palju, ja saab neist igale poole, jalgrattale kaasa jooksma, möödakihutavat autot vaatama või kuurikatustele ronima.
Ühest külast sõidavad kalurid välja. Paadid on eemal vaiade küljes „reidil“, randa nad ei pääse madala vee tõttu. Mõni kalur kannab oma tarbed seljas paati, sulistades põlvini vees, teised viivad hobusega võrgud paatideni. Kui kõik valmis, päästetakse paadid vaiade küljest lahti ja heisatakse purjed — paatide laevastik sõidab välja.
Neil on oma väiksemad püügimeeskonnad ehk artellid, kuid välja sõidetakse kogu külaga ühiselt — venelane on ühiskondlikum kui eestlane. Naised ja lapsedki on salkadena rannas mehi püügiretkele saatmas, ettevõte on nähtavasti kõikide ühine asi. Isegi hall vanake on komberdanud randa ja istunud kivile teisi saatma.
Peatan ratta ja küsin vanamehelt:
„Kas ise enam kaasas ei käi?“
Vanamees heidab käega — kus tema, vanake, nüüd enam!
Ma tean, et sellised vanakesed armastavad vanu aegu kiita ja mälestusi heietada, seepärast juhingi jutu sinnapoole:
„Kas vanasti olid paremad püügiajad?“
Muidugi paremad, vanamehed leiavad alati, et nende ajad olid paremad ja mehed kangemad.
198
