Nii juteldes jõuamegi varsti teele välja, kus põõsastikus ootavad meie jalgrattad. Täname metsavahti teejuhatamise ning heade juttude eest ja lahkume.
AVINURME.
Vastu õhtut jõuame Avinurme — ring Alutaguse metsades on tehtud. Sõber kutsub mind ööseks enda juurde, et matkaringi otsad taas kokku ulatuksid, kuid ma eelistan ööbida kuski Avinurme talus. Lahkumisel on sõber veidi nukker, ta kurdab, et reisimine ja matkamine ta alati nukraks tegevat, mispärast — seda ei teadvat ta isegi. Tulevat mingisugused ebamäärased igatsused ja meeleolud, mida ta lähemalt ei oska analüüsida ega seletada, kuid millega kaasas käivat alati mingi reisunukrus.
„Kuid see ei takista mind kunagi järgmist reisu ette võtmast,“ lausub ta lõpuks. „Nähtavasti on mul vahete-vahel tarvidus matkanukruse järele. See sunnib mind sügiseti püssi selga võtma ja päevade kaupa metsas luusima; see ajab mind talvel suuskadel kihutama Muraka soole ja külastama üksikuid metsaperesid. Tahad, teeme tuleval suvel samasuguse ringi Pärnumaa metsades nagu tegime tänavu siin?“
Nii lahkudes jääbki — tuleval suvel sõidame Pärnumaa metsadesse.
*
188
