inimene peab raiuma maha metsad, kuivatama sood ja maapõuestki välja kaevama varandused.
Tagasi tulles saame metsavahilt teada, et tema esivanemad siin laanes mitu põlve on olnud metsavahid. Isa suri paari aasta eest kaheksakümnenelja-aastasena, vanaisa elas ka kõrge vanaduseni ja suri tema poisikesepõlves. Kui nüüd nende kolme põlve mälestused kokku võtta, mis ulatuvad üle saja aasta tagasi, siis annab see tubli metsaea välja. Seesama laas, kust praegu tuleme, olnud vanaisa noorpõlves paras, noor kuusik. Aga teisal on mets väga oma ilmet muutnud, okasmetsade asemele on tulnud lehtpuumetsad ja ümberpöördult, väikestel aladel on isegi sood paigast nihkunud.
Ega seda muutust ühe põlve jooksul näe ega märka, see toimub aegamööda, seda võib tähele panna mitme põlve pärimusi meenutades ja kokku võttes.
Kas oleme tähele pannud, et mõnel pool turvast lõigates kolme, nelja jala sügavuselt tulevad suured kännud välja? Ega neid keegi sinna matnud ole, ju seal väga vanal ajal pidi olema suur mets. Soo on rännanud, metsa enda alla võtnud.
Kui neid maailma asju sedasi pikema aja jooksul mõtled ja arutad, siis tuled küll sellisele otsusele: ole sa, inimene, kuitahes vägev loodusekuningas, Jumala suure looduse kõrval oled ikkagi põrmuke. Tema iga loeb praegu nelikümmend viis aastat, mis on see põlise tammiku
184
