võsu hingitseb mõne aja, siis kuivab ära jala peal.
Metsavaht tõuseb mättalt, läheb mõne sammu tihniku sisse ja murrab selliseid allajäänud võsusid katki praks ja praks. Nende elu on läbi. Kuid sellega asi veel ei jää, nii tihedana mets üles ei kasva. Kaugelt enam kui pooled sellest tihnikust on määratud surmale. Vaadaku me siin seda käsivarrejämedust kasevõsa — elu on tal praegu sees, lehekroonis kolm-neli oksa ja lehed küljes, aga paari aasta pärast on ta kuivanud, kõduneb jala peal, langeb siis maha ja mädaneb … tugevamaile toiduks.
Metsas kehtivad karmid eluseadused: eluõigus on ainult tugevama ja kõige tugevama päralt. Nõrk ja kidur peab ruumi andma. Ja mitte ainult seda — peab ise mädanema, saama põrmuks, tugevama toiduks.
„Ja vaadake seda siin!“ metsavaht võtab kaunis tugeva kasevõsu ümbert kinni. „Ta on kolm-neli puud välja tõrjunud, aga ma kardan, et ta jääb nende kahe varju — need siin, teine teisel pool — kui need mõne aasta veel sirguvad ja latvu laiendavad.“
On päris huvitav kuulata, kuidas metsavaht meile karme metsaseadusi näitlikult ja lihtsasõnaliselt seletab. Seda kõike ma muidugi tean juba koolipingist, kuid alles nüüd omandab silm oskuse selle nägemiseks looduses.
Tungime ühes ja teises kohas tihnikusse sisse. Oksad peksavad vastu nägu, kuna jala peal kuivanud võsud raksudes murduvad ja
180
