ei mõista, miks tavaliselt leitakse soomaastik olevat igav ning üksluine. Oma salapära ja võlu on soolgi, ja teatavat erutavat jubedust. Kord sattunud ta suvel siinsamas soolaugaste vahele, maapind kõikunud ning vajunud ta jalgade all, kuna soolaukad salapärase jõuga meelitanud end vaatama. Nood laukad on nagu sooema silmad, mille mustendavas sügavuses peegelduvad pilved ja taevasina.
Ei, kui see tema teha oleks, ta paneks mõnegi soo looduskaitse alla. Et jääks püsima tükike salapärast muinasjutumaailma, petlikkude sootulukeste ja põhjatute laugastega, et oleks mõnigi paik meie kodumaal, kuhu ei pääse ligi omnibusega ega autoga. Kus võiksid takistamata pesitseda pardid ja sookured. Et oleks talvelgi kohake, kus võiksid kuulata lagendiku vaikust, ja suuskadel kihutades tunda vabu lagendikutuuli.
Kuna sõber pool-endamisi heietab mõtteid sooromantikast, selgub mulle lõplikult, miks ta ei taha lahkuda oma kodukohast. Ta pühapäevane pool, nagu ta hiljuti ühte osa oma olemusest nimetas, on tugevasti kokku kasvanud ning ühte sulanud Alutaguse metsadega ja nukrate soodega. Lapsepõlvemuljed laanest ja sellega seoses olnud elamused on olnud nii tugevad, et köidavad kogu elueaks. Ta olemuse argipäevane pool harib masinatega kodupõldu, müüb metsa, askeldab ühisettevõttes ja Kaitseliidus, kuid pühapäevane pool on mujal.
Jõuame teelahkmele, kust tee viib eelmainitud eraku juurde. Sõber tuleb jalgrattalt maha,
170
