Teised ei tulegi autost maha, vaid näitavad sealtsamast näpuga. Seda ei või Mihkel enam kannatada, paneb oma sepikutüki taskusse ja hakkab pragama:
„Ah nii nad siis rändavad ja käivad õpireisul. Sõidavad autoga siia ja näitavad näpuga — vaadake, kus Pühajärv. Parem vaadaku kodus piltpostkaarte. Meie mehed aga…“
Enne õhtut vaadatakse läbi öömajaks määratud Pühajärve mõisamaja, keldrikorrast kuni pööninguni. Kahju, et ei saa teda tõsta siit Tartu Auriku tänavale — neile koolimajaks ta sobiks. On kaunis asi, kui veidi kõbida.
Õhtuses kavas on: kuulata pargis ööbikute laulu. See aga mehi suuremat ei huvita. Ainult Arno kaob teiste hulgast, istub järvekaldale kännu otsa ja hakkab jätkama päevikut. Ehk õnnestub kirja panna midagi luulelist. Esiteks ei taha head mõtted tulla. Noor kirjanik närib pliiatsiotsa, laseb silmad käia üle järvepinna ja ootab inspiratsiooni. Siis kirjutab: „Kõik on vaikne Pühajärve kaldal, ainult lehed sahisevad tasa, ööbikud laulavad ja rohi kasvab. Järve pind läigib nagu hõbe, eemal on hämar…“
Kodukorra järgi peaksid kell üksteist kõik magama, kuid see ei lähe nii ruttu. Lundi ei leia oma binoklile kuski sobivat kohta, Andres kurdab, et ta selg põlevat lõunasest päevitamisest nagu tules. Mõni teeb alles nüüd üllatava leiduse — varba all on vill. Pikk Eedi ja Heino magavad ühe teki all, hakkavad äkki norskama ja vilistama läbi nina.
16
