toodud peredega, vaid püütakse kinni aina oma pered.
Talu on päriseks ostetud juba Vene ajal tema isa poolt. Eks ta ole kehv, muust maailmast lahus, kuid leivapalakest ikka saab ja peavarju ka. Mida siis inimesele muud ongi vaja, kui kõht täis ja meel rahul. Kas välismaailma jõukad ja rahvarikkad külad sealseid inimesi õnnelikumaks teevadki! Mets võib ka seltsi anda — ei oskaks eladagi ilma metsakohinata. Kui kevadel mets pakatab, lill ja rohi maast tärkavad, linnud talu kohal ja kogu laanes siristavad, siis on kogu peres rõõmu küllalt. Saad nagu osa sellest suurest looduse ärkamisest ja sulad sellega kokku. Talvel, kui loodus puhkab, saad sinagi osa sellest suurest rahust, mis ulatub üle kogu laane.
Peremees võtab kübara peast ja pühib käega üle lauba, siis jääb mõttes vaatama laane poole. Sõbral on õigus — on selgi kodul oma hing, ja selle kutset ning hääli mõistavad kõige paremini need, kes selle koduga kokku on kasvanud.
Kui tallu tagasi jõuame, on õhtu käes. Kari tuleb metsast, iga looma kohal heljub sääskede ja parmude pilv. Karjaaias tammuvad loomad rahutult kohal, taovad jalgadega ja vehivad sabadega. Perenaine ja tütar tulevad lüpsma. Karjane, peremehe vanem poeg, kes meid veel ei ole näinud, seepärast võõrastab ja vahib altkulmu, — teeb karjaaeda tule üles ja ajab loomad suitsu sisse. Suits peletab putukad eemale ja naised võivad lüpsma asuda.
