aja pärast näeme sama silmapaari kambriaknast lillelise kardina vahelt meid piiluvat ning tunnistavat. Kustki nurga tagant ilmub linalakk tütarlapse pea, kuid tõmbub kohe tagasi, kui märkab, et meie pilgud kokku puutuvad. Poiss jookseb üle õue kuuri alla, kuid sealt enam nähtavale ei ilmu, ainult kuurivärava vahelt vilksatab ta pesemata pale ja võõrastav silm. Isegi vana peremees ise takseerib meid enne rehealuse värava vahelt, kui nähtavale ilmub.
Sõber muheleb ega ruttagi jutu alustamisega, tal on siinsed kombed ja pruugid teada: enne umbusklikult vaadata ja uurida, kes tallutulnud võõras on, siis alles juttu alustada. Ta annab siis ka aega enda vaatamiseks, võtab mütsi peast, pühib laubalt higi, siis teeb kaevu juurde asja, trummeldab sõrmenukiga kuivamapandud piimapüti põhjal, lõpuks siis sammub aeglaselt peremehele vastu, õiendab teretamiseks käe ja lausub: „Täna on kuum ilm.“ Sellele järgnevad katkendiliselt küsimused siit ja sealt: kas kesasõnnik juba välja veetud, millal heinatööga algust tehakse, kas kogu pere tervise juures, jne.
„Ah jaa — isa saatis kõigile palju tervisi.“
Peremees tänab terviste eest, ütleb, et kesasõnnik on juba ammu välja veetud ja sissegi küntud, heinatööga tuleks tuleva nädala lõpul algust teha. Vanaema viidi kevadel maamulda, naine kurdab paremas puusas jooksvat… lapsekasakad — mis neil nüüd viga peaks olema!
Kui selline kombekohane jutt mõne aja on kestnud, poetab peremees küsimuse: kas võõrastel asja ka peaks olema?
