Sõnalausumata allutakse laisa Mihkli korraldusile ja kellelgi ei tule meelde teda nokkida suure söömise pärast.
Soo, nüüd on valmis, sõit võib alata!
„Pikk Eedi, laul lahti! Aga üks tubli merimeeste laul.“
Ja Eedi alustab „Meripoiga“. Mihkel sõidab oma paadiga ees ja käsutab nii, et on kuulda üle kogu järve. Need ei olegi õpireisijate paadid, vaid viikingite laevastik suurel merel.
„Sõidame Ojamaale ja vaatame, mis teevad sealsed kaupmehed.“
„Ei, sõidame Ridala randa Ingvari eest kätte maksma.“
„Pole õige!“ hüüab vana merimees Mihkel, nii et kaldad ja saared kajavad. „Sõidame Venemaale, Novgorodi linna uut riiki asutama.“
Ja riigiasutajad vajutavad aerudele peale. Kahju, et ei ole vöödilist purje ja musta meriröövlite lippu. Kuid seal võtabki Maksimum seljast oma triibulise spordisärgi ja tõstab selle aeru otsas üles.
„Hurraa! Meil on puri!“
Noored riigiloojad sõidavad läbi kõik saared ja asutavad igal pool ühe tubli viikingiriigi. Kahju ainult, et merilahing jääb pidamata, sest õpetaja on sellele kindlasti vastu. Siiski läheb Mihklil korda ennast läbimärjaks teha, kuidas — see jääb teistele mõistatuseks. Teised peavad leppima ainult sellega, et nad üksteist veidi pritsida saavad.
14
