gaste otsa, puukändudele ja köidetud isegi puutüvede külge. Neid purdeid mööda saab liikuda ainult jala, väikese pakiga või kandamiga, tasakaalu hoidmiseks tuleb tarvitada pikka latti.
Nüüd kaevavad sama metsaküla mehed ühisel jõul kraavi suure teeni, selle kaldale tuleb kuiv jalgrada, mida mööda jalgrattaga võib sõita. Läheb veel mõni aasta, kaevatakse ka teine kraav, sillutatakse ja täidetakse teed, nii et hobusekoormagagi võib igal ajal välja pääseda. Siis ei ole see asula enam suletud metsaküla.
Ja huvi metsast väljapääsemise vastu on suur. Tema teab paljusid metsaperesid, kus on jalgratas, ehk seda küll mõnigi kilomeeter tuleb kanda purdel või ajada kõrval, enne kui sõita saab. Mõnes metsaperes on tema teada raadiogi, mis toob maailma koju! Ei peeta raskeks akumulaatorit omnibusejuhiga linna laadida saata. Ka seltskondlikkude ühisürituste vastu on metsaperedel sageli suurem huvi kui väliskülade elanikel.
*
Minu reisukavas on ka ühe metsapere külastamine. Õpetaja ja mu reisukaaslane valivad selleks välja ühe kaugema, kust väljapääs suurele teele veel raske ja kuhu välismaailm pole jõudnud tungida.
Edasi soovitab õpetaja tingimata külastada Peresaart, kus põlismetsa põue praegu luuakse uut asundust. Sinna lubab isegi kaasa tulla, kuna metsaperesse käik tehku me kahekesi.
