miseks ja lõbustusiks — vanade kommete järgi. Seda kommet ta mäletab, et väimees pidi talu sealaudast sõnniku välja ajama. Edasi oli veel kombeks tööde lõpetamise puhul, näit. heinatöö või lõikuse ajal teistele appi minna, kui oma töö enne valmis sai. Muidugi toimus seegi abistamine vastastikku tasuta ja lõppes pidustusega.
Talvel, kui teeolud paremad, oli ka liiklemine väljapoole elavam. Paljud mehed käisid metsatöödel, enamasti vedudes, teised rändasid vokikoormatega ringi. Hilisemal ajal tuli juurde uus tööharu — tünnivitste valmistamine Kunda ja Aseri tsemendivabrikutele. Kogu talve valmistati taludes kogu perega tünnivitsu, mida siis ühiselt käidi kohale viimas — enamasti viimaste reeteede aegu.
Talvel tehti muidugi kõik linnareisud. Toodi kogu aastaks koju kaks-kolm kotti soola, mitu pead suhkrut, kott peenjahu, rauda, saapaid ja muud väiksemat poekraami. Saapaid muidugi kirikuskäimiseks, kuna igapäevne jalanõu oli viisk ja pastel.
Üksikute metsaperede elu oli suvel muidugi veel kinnisem ning suletum, kuna talvel metsaperede mehed liikusid laialt metsatöödel ja jahiretkedelgi. Oonurme ja Tudulinna metsaperede mehed olid laialt kuulsad jahimehed. Küllap see aastat kolm- või nelikümmend tagasi võis anda omajagu tulugi. Talvel kütiti peamiselt karusloomi: rebaseid, nugiseid jt., kelle nahad linna mütsikaupmeestele ja kasukseppadele edasi müüdi.
134
