Eks põllud pea andma ja — kari. Tudulinna põllud ei jää enam maha muu maa põldudest, on mõnest kohast eeski. Aga peamine tulu saadakse praegugi metsamüügist. Haavapakud, mida tiku- ja vineerivabrikud ostavad, maksavad kõva raha. Igasugune metsamaterjal on hinnas. Kui mõis talud müügile laskis, mõõtis ta igale talule suured tükid metsa juurde, et talu pind oleks suurem ja sellest saaks rohkem raha. Mets ei olnud siis kellegi silmis väärtus, selle oli Jumal lasknud kasvada kõigile. Tarbepuid võis igaüks võtta sealt niipalju kui tahtis. Seepärast nuriseti ega oldud sugugi rahul, kui mõisnik metsa arvel talud suureks ajas ja hinnad kõrgele kruvis. Tudulinna talud on kõik 80—100 hektaari suured, ja seda enamasti metsa arvel. Praegusega võrreldes ei olnud küll talude hinnad kuigi kõrged, tema ostis oma talu 1500 rubla eest. Aga sedagi raha oli raske kokku saada ja tuligi suurem osa talu ostuhinnast tasuda vokkide, toolide ja regede eest saadud rahaga.
Nii olid ajad. Nüüd on metsalgi teine väärtus, alles mineval aastal said nad haavapakkude müügist üle 2000 krooni. Vist ei aimanud mõisnik isegi tol ajal, millised varandused ta Tudulinna meestele metsatükkidega kätte mõõtis.
Vahepeal on aeg jõudnud üle kesköö ja idataevas löönud roosatama. Sõber avab akna, millest hoovab sisse karget värskust. Aed on täis rasket kastet ja sügavat öörahu.
„Kuulaks veel, aga uni tikub peale,“ lausub Jaan ja kaob siis kuhugi.
128
