tänava ääres, elamud eranditult kõrvalhooneist lahus, paljud isegi kahekordsed. Puhtus ja kord näib valitsevat tudulinlaste kodude ümber, mõne talu ümber on suured vanad viljapuuaiad, teiste lähedal on nad asutamisel.
Sõber viib mu küla taha linnamäele, kus avaneb ilus vaade külale ja jõele. Küla ümber korralikult haritud põllud, eemalt paistavad mõned tuuleveskid, kõike seda piirab tumeda müürina suur mets, Alutaguse laas.
Siis hakkab ta käima talust tallu ja veab mind endaga kaasa. Tema talu ei olegi Tudulinnas, vaid asetseb mõni kilomeeter külast väljas. Ta tuli siia asjatalituse pärast, on mingisugune ühisüritus, seotud ühingupoega või pangaga. Seepärast ka need käigud, mida ma meelsasti kaasa teen, sest nii avaneb mul võimalus näha nende kodusid seestpoolt.
Ja selgub üllatavalt, et Tudulinna on Virumaa kultuurseim paik. Rikkaim ta küll ei ole, olen suuremat jõukust näinud Pandivere kõrgala taludes ja mõnes rannakülas, kus rikkus on saadud merel seigeldes, kuid nii kõrget kodukultuuri pole näinud kusagil. Elamud on nelja-viietoalised, puhtad ja lihtsalt, kuid — tahaks öelda — stiilselt sisustatud. Kodukootud vaibad ja kardinad, omatehtud mööbel… Näib, et linnamaitse ei ole siia sisse tunginud võõrkehana, kõik kodude sisustus on omaette aegade jooksul välja arenenud ja omapärase vormi võtnud. Tal on olnud aega pikkamööda ning omaette areneda ja labastavat linnamõju vältida, sest ühenduse pidamine välismaailmaga oli kuni viimase ajani kitsendatud.
