raudteeäärne on üksainus suur metsa surnuaed — puuvirn puuvirna kõrval.“
Vanamees on tusane ja pahur metsade mahavõtmise, võib-olla veel enam teenistuse vähenemise pärast, mille võtavad üle raudteed ja veoautod.
Püüan juhtida juttu mujale.
„Kas võtate osa ka kevadistest parvetustöödest?“
„Võtan küll.“
„Kuidas seda toimetatakse?“ pärin edasi. „On vist küll lõbus ja huvitav töö? Ja kuidas on teenistusega?“
Püüan oma kõnele lisandada naljatooni, et hajutada vana metsamehe pahurat tuju ja võita usaldust. Arvan, et päris tore oleks parve peal liuelda mööda jõge, sekka laulu lasta ja vaadelda jumalaloodust.
Mees mõõdab mind asjaliku pilguga pealaest jalatallani, siis küsib:
„Kas olete asja peal väljas või sõidate lusti?“
Ikka veel umbusklik ja pahur! Seletan otsekoheselt:
„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.“
Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:
