Mine sisu juurde

Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/109

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Sõidan edasi ja mõtlen vana peremehe sõnadele — tahavad nende masinatega sõita, siis tehku ka teed, mis ei tolma. Aga vana peremees peaks mäletama neid aegu, mil suured postmaanteedki olid kevadeti ja sügiseti peaaegu läbipääsematud. Iseseisvuse ajal, nende kiirusemasinate tulekuga on meie teed ometi tundmatuseni muutunud. Nüüd võib temagi mööda kumerat ja hästi korrashoitud teed igal ajal Iisakusse sõita oma väikesi asju ajama.

Mis puutub aga kiirusse ja ruttu, siis olen teistegi vanameeste kurtmisi selle üle kuulnud, jah, targutasin isegi äsja sellest ja mõlgutasin mõtteid, — kuid seda ruttu ei peata enam keegi. See läheb juba omasoodu. Talu õues kuuriseina ääres oli jalgratas. Kas oli see poja või sulase oma? Sellega nähtavasti ollakse leppinud. Noored ei lähe naaberkülla simmanile enam jala, vaid sõidavad jalgrattaga. Ja vanamehel endalgi on kindlasti hea meel, kui poeg rattale istub ja mõne väikese asja Iisakus ära õiendab nagu muu seas.

Maapind hakkab järjest tõusma, metsad taganevad, kuna põllulapid tungivad suure tee äärde. Terevere kohal tulen rattalt maha ja lasen pilgu libiseda üle kauguste. Vaade on siit väga avar, näib, nagu asetseks Iisaku kirik oma alevikuga kõrgel, ümbrust valitseval soosaarel. Siia paistavad jõgede sinised paelad ja teede hallid lindid. Idapoolsete metsade ladvad jäävad madalale, nii et võid üle nende näha kaugeid külasid ja üksiktalusid. Lääne poole ulatub pilk üle metsasalude ja väiksemate küngaste kuni Muraka-

109