Mine sisu juurde

Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/100

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kui nunn mulle kuju avastamislugu ja imetegusid jutustama hakkab, ikka isemoodi laulva häälega, nagu olen kuulnud õigeusu kirikus loetavat palveid.

Palju-palju aega, enam kui kolmsada aastat tagasi hoidis siin elavakstegeva allika juures eesti karjane oma karja. Korraga näeb ta — mäel seisab naisterahvas hiilgavas valges rüüs. Karjane tahab minna lähemale vaatama, kuid nüüd kaob nägemus. Ta läheb karja juurde tagasi — uuesti ilmub hiilgav kuju mäele. Teist korda hakkab karjane kujule lähenema, teist korda võetakse see tema silmade eest ära. Kodus jutustab karjus oma nägemusest teistele ja kutsub neid järgmisel hommikul vaatama. Paljud tulevadki karjusega koos allika juurde ja näevad mäel tõepoolest naisterahva kuju hiilgavas valges rüüs. Kui hakatakse aga kujule lähenema, kaob see nende silmist nagu eelmiselgi päeval. Kolmandal hommikul minnakse veel suurema hulgaga mäele ja nähakse kolmandat korda sama ilmutust. Kolmandat korda kaob nägemus ja võetakse inimeste silmade eest ära. Aga inimesed hakkavad sealkohal otsima, kus nägemus ilmus, ja leiavad vana pühakuju. Nad on luteri usku ega tea kuju tähendusest midagi. Seal läheb aga neist mööda salk Jaama küla venelasi. Nendele jutustavad eestlased kuju leidmise loo ja annavad selle neile edasi. Õigeusklikud venelased tundsid kohe, et see on jumalaema kuju, ja nägemus Pühamäel ei olnud miski muu, kui jumalaema ise, kõige puhtam valitseja, jumalasünnitaja ja ikka neitsi Maarja.

100