joosta, kui aga oma heategijaid saaks murest päästa. Vana Tambet, muidu oma vanadusest hoolimata elav ja hakkaja mees, oli viimaste kuuldud ja nähtud juhtumuste tõttu nagu uimastatud. Ta rääkis vähe, pomises palju ja raputas tihti murelikult pead. Ka Jaanusel oli süda raske, aga ta hoidis pea kõrgel, et teistele julgust teha. Tema nõu oli Maanust lahti osta.
Aga vana Tambet raputas pead:
„Lahtiostmisest ei või nüüd uue lossihärraga enam juttugi olla. Tema uhkus on riivatud, ja seda uhkust ma tunnen. Maanusega võiksime vahest ometi veel nõu leida, aga me oleme lossihärrat ennast pahandanud, ja seda ta ei kingi. Paha lugu. Väga paha lugu.“
Seepeale valitses nõupidajate keskel tükk aega vaikus.
Korraga kõlas õuest vali paugutamine hoovivärava pihta. Kõik kolm vaatasid kohkudes üksteise otsa. Tambet tõusis püsti.
„Jaanus, sina peida Maanus ära,“ ütles ta kärmemalt hingates, „mina lähen kuulama, mis nad tahavad.“
Vanamees ruttas välja. Jaanus juhatas poisi sahvrisse, kust redel lakka viis, käskis teda üles ronida ja ennast hästi ära peita. Poiss ronis üles. Seni tõusis hoovis vali kära. Jaanus ruttas õnnetust aimates õue ning nägi parajasti, kuidas hoov ratsalistest täitus ning isa, raskest hoobist rabatud, maha tuikus. Äkiline, hirmus viha süttis noore mehe südames põlema, viha, mis muud ei tahtnud kui vihaalust sedamaid pihuks ja puruks lüüa.
„Sulased, appi!“ hüüdis ta valjusti ja langes
82
