suva kupja õhku, kandsid ta hoovivärava juurde ja viskasid sealt kukerkuuti välja. Tema järel lahkusid ka mõisasulased, salamahti naeru turtsudes. Hoovivärav pandi lukku. Jaanus tõmbas isa majja, et ta kupja sajatusi ei kuuleks. Ta oli veidi kahvatu, aga välispidi rahulik, kui ta isale rääkima hakkas, mis ta lossiaia müüril seistes oli kuulnud ja näinud. Tambet vangutas mitu korda murelikult pead ja pomises:
„Paha lugu. Väga paha lugu.“
Tervel teel kirudes, longates ja sulaseid ähvardades jõudis kubjas koju.
Parajasti astus noor lossihärra salga võõrastega lossitrepist alla. Nad olid pruukosti lõpetanud ja kõik heas tujus.
„Teid ma nii ruttu minema ei lase!“ hüüdis Oodo, kelle nägu lustist läikis. „Te peate mind aitama leinapäevi lühendada… Mis sina longid, vana karjakrants? Mis tõbi sul on, et nii haige näo teed?“
Viimased sõnad olid öeldud kupjale, kes sulaste seltsis trepi ette astus. Ta lonkas viimastel sammudel nii raskesti, et näis, nagu lüheneks tal astudes kord parem, kord pahem jalg, sealjuures oigas ning ähkis ta südantlõhestavalt. Härra ette astudes pani ta käed risti, kummardus maani, longutas pea rinnale ja hakkas liigutava nutuhäälega kaebama:
„Härral on hea naerda, härra on härra ja võib oma sulasega teha mis tahab. Aga mind on härra teenistuses teotatud ja poolsurnuks pekstud.“
Nüüd hakkas kupja keskpaik suure oherdi taoliselt keerlema.
78
