Jaanus pööras talle selja ja küsis, kuigi tõtt aimates, isalt: „Mis see tähendab?“
„Kurat teab, mis see tähendab,“ vastas Tambet tema kohta haruldase kärsitusega. „Niipalju kui ma aru sain, otsib ta Saare Maanust taga, kes pakku olevat jooksnud.“
„Seda ma ütlen, siin ta on!“ kriiskas kubjas uuesti. „Kes see alati Saarel istus ja poissi poputas? Kelle juurde ta nüüdki muidu jooksis kui oma kalli Metsa Jaanuse juurde? Ega ta ometi metsa võinud jääda. Ütelge, kellel aru peas, ütelge, kas ta võis metsa jääda?“
Jaanusele tuli tusk. Tema aus meel põlgas valet, kuid tõtt ei tohtinud ta seekord ometi rääkida. Ta vaikis nõutult. Kubjas uuris kui kull tema nägu.
„Olgu kuidas on,“ tõendas Tambet, „aga seda ma tean, et teda siin ei ole.“
„Vale! Vale!“ kilkas kubjas kätega vehkides, „minu käest te ei pääse. Kuhu sa minu käest pääsed? Tooge ta välja, nüüd kohe tooge ta karvupidi välja, muidu otsin terve maja läbi. Ja-ah! Sa ei taha? Ei taha? Siis lähme otsima, poisid, tuustime viimse kui nurga läbi. Aga siis hoidke endid, oi, oi, hoidke oma nahka!“
Nende sõnadega kippus kubjas maja ukse poole. Aga Jaanus seadis enese ukse ette ja ütles ülekeeva vihaga:
„See maja on vaba mehe omandus, siia ei tohi keegi ilma loata sisse tungida.“
„So-oh?“ kriiskas kubjas pilkavalt, „või nii? Küllap näeme, kui kaua teie kiidetud vabadus kestab. Küllap uus härra teile priiust õpetab,
76
