„Küllap vanamoor nüüd jälle ragistab,“ nurises vanamees ja pesitas enese jälle põsekile asemele. Ta vahtis vagusalt, kuidas Jaanus Maanuse haavu pesi, kinni sidus, poisi õrnalt istukile aitas, märjad õled alt ära võttis ja aset uuesti kohendas. Maanuse näolt võis selgesti lugeda, et kõik see talitus talle kibedat valu tekitas; aga aru saades, et see kõik headuse pärast sündis, pigistas ta hambad kokku ja vaatas haleda naeratusega oma heategija otsa.
„Nüüd ole siin nii kaua maas, kuni sind rahule jäetakse,“ ütles Jaanus tõustes. „Sa oled priske poiss ja saad varsti terveks. Ma pean nüüd koju minema, ja kui mahti saan, siis tulen õhtul tagasi ja toon sulle valuvaigistuseks midagi kaasa.“
Aga ta ei saanud oma lubamist täita. Kui ta sauna uksest välja astus, oli taevaäär sinimusta pilvega kaetud, mis kiiresti, äkitselt tõusnud tuulest aetud, üle sinise võlvi veeres. Jaanus kiirendas sammu ja jõudis parajasti metsa varju, kui esimene välk pilvest pilvesse sähvis ja esimene kõuemürin raksatas. Ta jõudis koju, märg kui särk pesus.
Tervel päeval ja järgmisel ööl sadas vihma kui oavarrest.
X
Kolmel päeval ei olnud Metsa talust keegi lossi ega külasse saanud. Pühapäeva õhtul võttis Jaanus nõuks Maanust vaatama minna. Ta läks läbi metsa, kuni harvemate puude tagant väljad
66
