naeratades. „Hoia mu käsi peos, see annab mulle jõudu rääkida, mis mul veel südamel on.
Jah, lapsuke, ma olen sulle rasket ülekohut teinud. Ma tahtsin sind vägisi Hans Risbiteriga paari panna, aga sina tundsid teda õnneks paremini kui mina. Oh, see inimene on ütlemata alatu! Kui ma viimati tema käest raha laenuks nõudsin, kas tead, mis ta mulle siis vastas! „Läkitage Agnes kohe minu juurde, siis saadan raha, muidu mitte!“ Ta tahtis sind minu käest raha eest osta. Kõik maailma nuhtlused tulgu tema peale! Oleks ta sel ajal minu käe alla juhtunud — aga miks peaksin ma oma viimseid silmapilke selle viletsa mälestusega mürgitama? Sina tundsid teda paremini ja oled ise paremini valinud. Vürst Sagorski, andke oma käsi siia! ... On see teie kindel nõu, Agnes von Mönnikhuseni endale abikaasaks kosida?“
„Jah,“ kostis Gabriel sügavas liigutuses.
„Siin ühendan ma teie käed ja kihlan teid peigmeheks ja pruudiks. Surija õnnistus saatku teid eluteel! . . . Usu mind, vürst, enne tänast päeva ei oleks ma sulle oma tütre kätt mitte lubanud, sest ma olen saksa rüütel ja suren sinu rahva vaenlasena! — aga sa oled ise tema pärast võidelnud ja tema enesele võidusaagiks omandanud. Sa oled tark ja aus mees, sa ei hakka Agnest sellepärast põlgama, et ma temale peale oma nime mingisugust kaasavara ei või anda. Mina olen kerjaja, aga tema on siiski Kaspar von Mönnikhuseni tütar ja kõlbab ainuüksi oma nime pärast küll vürsti kaasaks! ...“
Viimast korda välkus piiritu seisuslik ja sugu-
