vaid oma haavatud südant põletama. Sa vihkad mind selle pärast, et ma oma ema nägu olen. Ei, tädi, sa ei ole püha, vaid patune inimene, sa ei ole mind mitte karistanud, vaid oma viha kustutanud. Jumal andku sulle seda andeks.“
Abtiss oli näost rohekaks läinud; pärani silmi ja lahtise suuga vahtis ta Agnese otsa. Ta kuivanud huuled liikusid, aga ta ei saanud tükil ajal sõna suust välja.
„Jah, ma vihkan sind!“ susises ta viimaks kui vihane uss. „Ma tahan sind iga päev piinata, sind näotuks teha, sind pikkamisi rusuks ja puruks hõõruda. Olgu peale, et ma püha ei ole, aga sinule tahan ma kuradiks olla, nagu sinu ema minu eluõnnele kuradiks oli!“
Põlevail silmil, vahutades ja hambaid kiristades raputas abtiss veel korra piitsa Agnese poole, keda sarnane vihkamise palavik enam jälkuse ja haledusega kui hirmuga täitis, ja pöördus siis järsku ukse poole, jäi aga niisama järsku seisma ja hakkas kõigest kehast lõdisema. Vahekojast kostis vali kära ja raskete sammude müdin, mis kiiresti lahenes. Läbi müüriaugu paistis hele tulekuma. Kongiuks kisti äkki lahti ja lävele ilmus Gabriel, põlev tulelont käes. Ühe pilguga märkas ta, mis siin oli sündinud. Äkilises vihas sasis ta abtissi kõhnast käsivarrest kinni, kiskus ta vahekotta ja tõukas kongi ukse jalaga kinni. Vahekoda kubises sõjameestest, nende keskel seisid värisedes ja vabisedes mõned kloostri-elanikud.
„Põrgulik vanamoor, mis oled sa selle ingliga teinud?“ müristas Gabriel, abtissi kurjasti vapus-tades.
