„Viige ta kongi tagasi, ma oien küllalt näinud!“ ütles abtiss, kes Agnest ja käskjalga teravalt silmas oli pidanud.
„Pidage!“ hüüdis käskjalg, nunnadele teele põigiti ette astudes. „Mis olete teie preiliga teinud?“
„Selle üle ei ole mul vaja sulasele otsust anda,“ ütles abtiss uhke tõsidusega. „Viige ta ära!“
Aga käskjalg ei lasknud nunnasid paigast liikuda.
„Enne peab mul selgus käes olema!“ hüüdis ta müriseva häälega. „Agnes von Mönnikhusen, ma küsin teie isa nimel, mispärast kannate teie seda häbirüüd, mispärast peetakse teid siin vangis?“
Enne kui Agnes midagi sai kosta, plaksutas abtiss valjusti käsi. Saali uks läks lahti,- kuus kloostrisulast, kõigil pikkade vartega sõjakirved käes, astusid sisse ja asusid poolringis käskjala ümber, kes neid vaevalt tähele pani. Seda selgemalt nägi neid Agnes, kelle näost nüüd jälle viimne veretilk kadus. Ta vaatas paluvalt käskjala otsa ja ta pilk ütles selgesti: „Põgenege, Gabriel! Mispärast kukutad sa ennast ja mind hädasse?“
„Ma ootan vastust,“ ütles Gabriel rahulikult. „Kelle loaga peetakse teid siin kui kurjategijat vangis, preili Agnes? On see teie isa tahtmine?“
„Ma ei tea seda,“ kostis Agnes kurvalt. „Mu isa näib mind maha jätnud olevat.“
„See ei ole tõsi. Tema ise kutsub ju teid enese juurde. Kas tahate minuga kaasa isa juurde tulla? Õues ootab meid hobune saaniga.“
