tundis rootslasi kui suuri purjutajaid ja häid maksjaid.
„Oot’, oot’, ma teen õuevärava lahti, kuid seda ütlen ette, et ma hobuse eest ei vastuta, sest linn on maalt kokku jooksnud kerjajaid täis, kes hullemad on kui hagijad.“
Kui hobune ulu alla oli pandud, astus Gabriel kõrtsituppa. Tema ilmumine pani koosolijaid kohkuma, mõned koguni karjatasid hirmu pärast.
„Tohoo mees!“ hüüdis kõrtsmik, võõra nägu tule valgel nähes, „kust sa niisuguse peaga tuled?“
„Mis mu peal viga on?“ küsis Gabriel naljatades.
„Sa oled ju koledal kombel malka saanud, su kübar on lõhki, nägu otsekui vere sisse kastetud.“
„Pole viga, küllap saate niisuguseid päid veel küllalt näha,“ kostis Gabriel istet võttes. „Venelastel on kõvad rusikad.“
„Tohoo, kas venelased juba linnas?“
„Ei ole, aga meie käisime neid laagris vaatamas. Mina pääsin veel kerge vaevaga, märkan vaevalt, et mul auk pea sees on, aga teiste käsi käis palju halvemini. Anna kähku õlut, mul on kange janu ja väsimus käes.“
Kõrtsmik seadis vahutava õllekannu võõra ette lauale ja küsis: „Kas tahad ka silmi pesta?“
Gabriel jõi kannu ühe joonega tühjaks ja kostis siis: „Ei, kui ma selle peaga komandandi ette astun, siis teeb ta mu vähemalt vahtmeistriks.“
Nüüd nihkusid ka kodanikud uudishimulikult ligemale ja tormasid küsimustega Gabrieli peale.
„Olid vist nendega ühes, keda välja saadeti vange tooma?“
