tunnistanud nagu laps emale. Sa ei ole seda mitte teinud — see on halb märk.“
„Mis asja pidin ma tunnistama?“
„Sinul on patune armastus südames!“ ütles abtiss tasase, läbitungiva häälega.
Agnes kahvatas, aga ta ei kostnud sõnagi.
„Sinul põleb patune armastus südames,“ kordas abtiss ilma armuta, igale sõnale rõhku pannes. „Lugu näib tõsine olevat, sest sa ei punasta, sa lähed näost valgeks kui lubjatud sein. Ma loodan, et sa minu ees asjata salgama ei hakka. Ma olen naisterahvas ja mul on terav silm. Sinu isa ei või ega taha uskuda, mida mina kohe aimasin. Sa arvasid mind pimedaks, aga ma pidasin sind ühtepuhku silmas, uurisin iga mõtet su otsaesisel, lugesin su huulte tummas liikumises. Kust oleksid sa julguse võtnud jumala ja koguduse silma ees oma isa tahtmise vastu tõrkuda, kõige pühama seaduse vastu eksida, kui sul patune armastus südames ei põleks? Kust võtsid sina, kergemeelne ilmalaps, imeliku meelekindluse, isast, omasuguste seltsist, kogu maailma lustist lahkuda, ennast kloostri müüride vahele matta lasta, igavat elu ilma kaebuseta kannatada, üksiolemisest ja vaikusest koguni rõõmu leida? Eks ma näinud, kuidas su suu kirikus palvetamise ajal sagedasti lukku jäi, su silm segaselt kuhugi vahtis, kus midagi näha ei olnud? Mitte su Õnnistegija, mitte jumalaema kõrge kuju ega pühad inglid ei seisnud siis su silma ees, vaid — hirmus mõtelda! — üks lihalik inimene, üks meesterahvas!“
Abtiss raputas end, nagu oleks „hirmus mõte“ kehalikult temast kinni haaranud, ja lõi risti ette. Agnes ei lausunud sõnagi.
