poole kanda. Kui laagrist, mille kohal taevas tulede kumast punetas, tüki maad eemal olin ja juba suure oja mürin mu kõrvu hakkas kostma, ujusin ma kaldale ja jäin sinna võimetult lamama. Kange verejooks oli mu jõu ära kurnanud. Ma ei suutnud kätt ega jalga liigutada ja tundsin mälestust teist korda kaduvat. Mis minuga siis veel sündis, selle üle ei või ma ise mingisugust otsust anda. Nagu pärast kuulsin, olin ma mitu päeva uimane olnud ja jampsinud.“
„Vaene Gabriel!“ õhkas Agnes tema palet silitades. „Oh oleksin mina siis sinu juures võinud olla!“
„Jah, sellest oli küll väga kahju, aga ma olin siiski hea hoole all. Kuule edasi. Uimastusest ärgates panin ma imestusega tähele, et vaeses hurtsikus ja viletsas sängis olin. Sängi kõrval istus vana mees kehvas riides ja parandas võrke. Kui ma häält tegin, pööras vana mees end täie näoga minu poole ja naeratas sõbralikult. Ma tundsin ta kohe ära: see oli minu isa.“
„Sinu isa!“ hüüdis Agnes rõõmsa ehmatusega.
„Tasa, tasa, Agnes!“ manitses Gabriel pöidlaga elumaja poole tähendades. „Sa avaldad ju oma imestust peaaegu niisama valjusti kui mina ise sel korral. Minu rõõmutuhina järeldus oli see, et mul veri suust ja ninast välja purskas ja ma peaaegu jälle meele ja mõistuse oleks kaotanud. Kui see hädaoht õnnega möödus ja ma jälle pisut toibunud olin, jutustas isa, kuidas ta mind oli leidnud. Tema oli kaua aega suures viletsuses Rootsimaal elanud. Mõne aja eest olid rootslased temalt nõudma hakanud, et ta neile sõjas oma isamaa vastu abiks oleks; isa ei tahtnud ja pidi
