Agnes ei tõstnud tervel õhtul jalga toast välja. Kella üheksa ajal tuli Mönnikhusen ise tütart vaatama ja leidis ta rahulikult voodis magamas. Küünla valgusel ärkas Agnes unest, lõi silmad lahti ja küsis: „Oled sina siin, isa?“
„Mina ise,“ kostis Mönnikhusen. „Noh, mis tervis teeb?“
„Tervisel pole viga, aga ma olen ikka veel väsinud ja uimane.“
„Kas tõused homme jalule?“
„Ma loodan seda.“
„Ja siis teeme pulmad?“
Agnes raputas nukralt pead: „Anna mulle andeks, armas isa! Ma tean, et raskesti sinu vastu eksin. Jumal näeb, et mul junkur Risbiteri vastu mingit viha ei ole, aga tema abikaasaks ei või ma mitte saada.“
„Mõtle, et ma olen oma sõna andnud!“
„Ma mõtlen selle peale ja kibe valu närib mu südant, et sina minu pärast oma sõna pead murdma, aga — ma ei või teisiti.“
Kui Agnes neid sõnu ütles, paistis tõsine hingevalu ta näost, kuid kahtlane on, kas enam selle pärast, et tema ise, kes tänini valet ja valskust südame põhjast oli vihanud, nüüd ometigi sunnitud oli armsa isa ees kometit mängima.
„Sa oled haigem kui ise arvad,“ pomises Mönnikhusen pool-pahaselt, pool-kaastundlikult. „Terve peaga räägiksid sa targemat juttu. Ma ei tohi sind ööseks üksi jätta, vaid saadan naisterahvad sinu juurde valvama.“
„Ära saada kedagi!“ palus Agnes kohkudes. „Mul on ümmardajast küll. Mul ei ole muud vaja kui täielikku rahu ja puhkamist. Kui mind
