„Heldene ajake!“ hüüdis tüdruk kitsikuses, „ega mina junkruhärrat küll ei tunne, aga tema enese inimesed räägivad, et —“
„Mis nad räägivad?“
„Et junkru-härra ei pidavat mitte hea inimene olema.“
„Ühe sõnaga, sa ei tahaks teda oma meheks võtta?“ Tüdruk raputas punastades pead.
„Noh vaata!“ ütles Agnes naeratades. „Kui sinagi teda ei taha, kuidas peaksin siis mina teda tahtma? Soo, nüüd mine too mulle juuste tarvis aiast kõige ilusam roosiõis, aga ära kellelegi ütle, et ma voodist tõusnud olen. Ma tahan üksi olla.“
Kui roos toodud ja pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras ukse lukku, tõukas akna lahti ja piilus eesriide vahelt välja. Kamber oli teise korra peal ja aknast ulatus pilk üle õue ja ainsa kitsa tänava, mis õue peale viis. Tänav ja õu olid inimestest tühjad.
Mispärast igatses Agnes nii väga üksi olla? Oli tal midagi võõra silma eest varjata? Jah, tal oli tõesti midagi varjata — see oli ärarääkimata rõõm, mis ta südant paisutas, uuesti ärganud elujõud, kadunud ja jälle leitud õnne joovastav tundmus. Gabriel elab, Gabriel on siin! — see oli rõõmulaulu põhihääl, mis Agnese südames helises. Ta ei pööranud silmi tänavalt. Ta teadis: Gabriel pidi siit läbi tulema! Agnese lootus sai kahel korral petta — käskjalgade läbi, keda rüütel Mönnikhusen gildimajast üles oli saatnud tütre tervise järele kuulama. Neile öeldi: „preili uinub rahuga,“ nad tõttasid minema ja tänav jäi jälle tühjaks.
Videvik oli juba kätte jõudnud, kui veel üks
