käega lüües. „Ega ma ometi vägisi Tallinna bürgermeistrite vastu võinud hakata.“
Teel jutustas Agnes isale oma põgenemise lugu. Gabrieli nime kuuldes hüüdis Risbiter vahele: „Seesama, kes minu käest metsas malka sai?“
„Seesama, kelle käest teie metsas malka saite,“ kostis Agnes külmalt. Risbiter tahtis õiendavalt vastata, aga Mönnikhusen käskis tal vait olla ja Agnest jutustada. Kui Agnes lõpetanud oli, ütles Mönnikhusen kulmu kortsutades: „Ma ei mõista, miks nad sind veel kinni hoidsid, kui sa ise ennast terve tundsid olevat; vahest oli neil nõu minu käest kõrget lunastusraha välja nuruda?“
„Ma kardan, neil oli teine, kurjem nõu,“ sosistas Agnes kahvatades.
„Kurjategijad!“ kiristas Mönnikhusen, laagri poole rusikat raputades.
„Ära vannu neid, isa,“ ütles Agnes jälle pehmemaks minnes. „Ma olen neile siiski suurt tänu võlgu, sest nad on minu eest väga hästi hoolt kandnud. Teaksin ma ainult, mis nad minu seltsilisega on teinud!“ •
„Kena seltsiline, kes häda ajal putku paneb!“ pilkas Risbiter kibedasti.
„Ma tunnen teisi seltsilisi, kes veel enne häda-aega putku panid,“ oli Agnese kärme vastus. „Aga see’p see on, mis mind vaevab: ma ei või uskuda, et Gabriel tõesti on põgenenud. Ma kardan, nad on ta haavatult, võib-olla surnult kuhugi maha jätnud.“
„Miks ei pidanud ta põgenema, kui ta teadis, mis teda kui vene salakuulajat Tallinnas ootas?“
