Õnnetus ei olnud kaugel, sest vahid ei taganenud sammugi ja seltsilised tõttasid neile igast küljest appi. Risbiter ei teinud enam piiksugi, kuna Mönnikhusen vihaselt mõõka keerutas ja bürgermeistrid asjata rahu püüdsid sobitada. Äge võitlus oli algamas, kui korraga telgi eesriie kõrvale lükati ja Christoph Schenkenberg välja astus.
„Mis tülitsemine siin on?“ küsis ta valjusti.
„Christoph Schenkenberg!“ hüüdis Sandstede talle mõrudalt vastu. „Kas sedaviisi võetakse siin Tallinna bürgermeistreid vastu?“
Christoph tegi, nagu paneks ta nüüd alles kõrgeid külalisi tähele.
„Teie siin, härra bürgermeister?“ hüüdis ta silmi lahti kiskudes. „Tagasi, mehed, eks te näe, kes need härrad on? Kuidas võis see raske eksitus sündida? Uskuge, härra bürgermeister, mina ja minu vend oleme selles asjas täiesti ilma süüta. Ma kahetsen väga — “
„Hea küll, hea küll, aga nüüd täitke kohe selle härra tahtmist.“
„See härra —“
„On rüütel Kaspar von Mönnikhusen.“
„Kaspar von Mönnikhusen!“ kordas Christoph tehtud imestusega. „Palun andeks, et teid kohe ära ei tundnud. Mis on kuulsa rüütli sooviks?“
„Andke mu tütar kätte!“ põrutas Mönnikhusen.
„Teie tütar? Minu vend päästis hiljuti ühe noore naisterahva venelaste käest. Naisterahvas oli raskesti haavatud — nädalapäevad vaakus ta elu ja surma vahel. Alles mõne päeva eest hakkas ta õrna hoolitsuse mõjul toibuma, aga ta ei
