toonil, „kuidas preili von Mönnikhuseni käsi käib?“
Ivo pigistas hambad kokku ega lausunud sõnagi: külm higi tikkus ta otsaesisele.
Gabriel ütles elavamalt: „Christoph teatas, et haige täna esimest korda jalule olla tõusnud. Sina oled tema eest tõesti isalikult hoolt kandnud ja igapidi õiget rüütlimeelt näidanud. Selle tubli teo eest ütlen sulle kõige soojemat tänu ja annan sulle kõik noorepõlve patud tingimata andeks. Ma suren rõõmuga, kui tean, et minu vaene reisiselt-siline hästi hoitud on.“
„Sa loodad vist, et ma teda sinule hoian?“ pilkas Ivo mõrudalt. „Sa oled kergeusklik. Võib olla, et ma seda magusat suutäit iseenesele hoianl“
Ahelad kõlisesid. Gabriel oli järsku istukile tõusnud.
„Mis see tähendab?“
„See tähendab, et Agnes Mönnikhusen tänasest päevast saadik Ivo Schenkenbergi armuke on,„ irvitas Ivo.
Gabrieli kohmetus tegi temale piiritult nalja.
„Ära sellega naljata,“ ütles Gabriel ärritusest väriseva häälega. „Nii kaugele ei tohi sinugi vägivald minna. See ei ole karjatüdruk, kellele sa nuhtlemata liiga võiksid teha. Rüütel Mönnikhusen on vägev mees, kes kangemat kaela võib murda kui sinu oma. Mölla nii palju kui jaksad, aga ära unusta, et sinu vägivallale piir on seatud.“
„Kes räägib siin vägivallast? Tarvitasid sina vägivalda, kui ta sinuga pakku jooksis? Ometi ei ole sina mitte midagi ja mina olen kuulus sõjapea-
