„Tükki nelisada.“
„Kes need on?“
„Tohoo, kust sa õige tuled, et sa Ivo Schenken-bergi mehi veel ei tunne?“
„Meie oleme kaugelt lõuna poolt. Ma ei ole oma kasuvenda Ivot mitmel aastal näinud ega võinud hingest aimata, et temast sõjapealik on saanud. Kuidas see juhtus?“
„Seda teab iga laps. Tallinna oli suur hulk nälginud ja peavarjuta talupoegi kogunenud. Linnasaksad ei täinud neid muidu toita, andsid neile sõjariistad kätte, seadsid Ivo Schenkenbergi nende pealikuks ja saatsid nad venelaste vastu sõdima. Nüüd on Schenkenbergi salk üle ilma kuulus ja venelased kardavad neid enam kui põr-gulisi. Viimati käisime riisudes ja põletades poole Viru- ja Järvamaad läbi; sealsed vene käsualused ei õnnista meie mälestust!“
„Siis sõdisite — eestlased eestlaste vastu?“
„Kes sõja ajal selle peale vaatab? Meie võtsime, kust saime, ja kuhjasime teinepool raja, Jägala jõe ääres ilmatu hulga saaki kokku, nii et veoloomadest puudus kätte tuli. Pealik saatis meid eile siit ümberkaudu hobuseid otsima. Meie leidsime mõned ja sõidame nendega nüüd laagrisse tagasi.“
„Hea küll, siis võtke meid kaasa ja aidake minu haavatud seltsilist kanda.“
Andres sügas kõrvatagust ja ütles venitades: „See on küll kerge ütelda, aga kes vastutab tapetud saksa eest? Ivo Schenkenberg on äkilise vihaga.“
„Mina vastutan kõige eest,“ kinnitas Gabriel elavalt. „Sakslane on ainult teenitud nuhtluse
