„Oh mina juhm!“ pahandas Gabriel enese peale ja hakkas kohe aset kohendama, millele ta oma pika ülikuue laotas. „Mis mu arus oli, et ma sellele varemalt ei mõtelnud! Mis asi kihutas mind kui kiilis looma ühtepuhku edasi tormama? See oli minust andeksandmatu eksitus, see oli otse kuritegu! Kuidas võisite teie, noor ja õrn naisterahvas unetu öö järele veel pikka ja rasket teereisi välja kannatada?“
„Mul oli lõbus seltsiline.“
Gabriel raputas kahtlevalt pead.
„Teie ise eksitasite mind, preili Agnes. Te olite terve päeva rõõmus ja erk, kust pidi mulle siis väsimuse mõte pähe tulema? Oleksite te üheainsagi korra väsimuse üle kaevanud!“
„Ma ei tundnud päeva ajal kordagi väsimust.“
„Ma mõistan nüüd: teie samme tiivustas kuum igatsus armsa isa ja — vahest pisut ka kena junkur Hansu järele —“
„Härra Gabriel!!“
Agnese häälest kõlas nii palju äkilist, õiglast meelehärdust välja, et Gabrieli süda — imelik küll! — kohe rõõmu pärast hüppama hakkas.
„Kas saapad ei hõõrunud?“ õhkas ta silmakirjaliku nukrusega.
„Mu jalad on praegu nii tuimad, et valu ei võigi tunda.“
„Vaene, vaene preili! Mis peame nüüd peale hakkama? Ma langeksin igavese nuhtluse alla, kui teie homme hommikul liigväsimuse pärast paigast liikuda ei suudaks või — taevas hoidku seda tulemast! — koguni haigeks peaksite jääma! Kui raske, kui hirmus võib see õnnetu tee-
