kis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele.
„Oh jumal!“ karjatas Emmi kohkudes.
„Katsume nii ruttu järele, kui saame!“ ütles Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad, kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul koormata edasi tormas, kuni metsa kadus.
Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi.
Jaanus kummardus elutu junkru keha üle, rebis ta riided eest lahti, surus kõrva südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: „Ta pole muud kui minestanud — vist peapõrutuse pärast.“
„Aga ta ärkab jälle ellu ja saab pea terveks?“ hädaldas Emmi.
„Kui ta ärkab, pole tal vist enam kondivalugi. Aga nüüd peame ta Prohveti-Pärdi juurde kandma. Istu sina jälle hobuse selga ja võta minu mära oheliku otsa. Ma võtan Oodo selga. Küll me ta ellu äratame.“
Siis tõstis ta hingetu keha maast ja hakkas vahvasti edasi sammuma, Emmi, märad ja Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud.
V
Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus — tema päris nimi oli Bartholomäus ehk Bartel Löwenklau — istus oma koopa suu ees madalal puupingil, toetas selga vastu mäeseina ning hoidis käed ristis põlve ümber. Tema vanad,
