„Ja, siis — ma arvasin, et ta noaga teie kallale kipub.“
„Ja tahtsite mulle appi tulla? Suur tänu! Mis mul siis viga elada, kui nii vägev käsi mind kaitseb! Aga mis me nüüd selle võrukaelaga teeme! Laseme ta lahti, siis kutsub ta kaaslased ja kihutab meile järele. Vähemalt pean ta puu külge kinni siduma, et ta paigast liikuda ei saaks. Õnneks võtsin mõisast tüki köit kaasa.“
Gabriel surus Siimu, kes sugugi vastu ei pannud, rinnuli männi vastu, tõmbas ta käed ümber tüve, nööris nad teisel pool kokku ja mässis siis veel nööri mitmekordselt tüve ja röövli keha ümber.
„Ega te mind ometigi peksma ei hakka?“ küsis röövel kahtlaselt.
„Hm!“ tegi Gabriel. „See on hea mõte, mida mulle veel pähe ei tulnudki; näha on, et sa ise kõige paremini tead, mis sulle kõlbab. Tolmutaksin üsna hea meelega su patust turja, aga mis see kõik aitab? Sa oled ju ise näidanud, et peks sind ometigi ei paranda.“
„Aga kui te mind sedaviisi seotult siia maha jätate,“ nurises röövel, „siis suren ma nälga, ehk jälle kiskjad elajad panevad mu nahka.“
„Oi, on sul nii hale meel iseenese pärast!“ naeris Gabriel. „Kas nende vastu ka nii halastaja oled, keda sa paljaks riisud? Ütle puhtast südamest, mis sa meiega oleksid teinud, kui me kogemata sinu kätte oleksime langenud? Ära karda, ma jätan sulle niipalju toidukraami siia, et sa vähemalt täna ega homme nälga ei sure. Kiskjaid ei pruugi sa üleliiga karta, sest need ei puutu omasugustesse. Sinu pussi ja püstoli võtan mä-
