tähendatud puu tagant tume kuju välja ja sihtis pika püstoliga Gabrieli poole. Püstoli lukk prõksus, aga laeng ei läinud lahti. Mees pööras kohe ümber ja putkas ülepeakaela kaugemale metsa. Gabrielil olid pikemad koivad; paarikümne sammuga jõudis ta põgeneja kannule ja tahtis juba ta kraest kinni haarata, aga mees põrkas kõrvale, jäi järsku seisma ja pööras näo tagaajaja poole.
See oli keskealine, tüvikas mees talupoja riideis, mis tublisti kulunud ja lõhki kärisenud olid. Tema käes välkus pika teraga pussnuga.
„Pea kinni!“ ütles ta lõõtsutades. „Ega ma jänes ei ole, et mind nii häbematul viisil taga kihutad.“
„Kes käskis eest ära lipata?“ vastas Gabriel rahulikult.
„Tohoo, pidin mina rauk üksipäini kahe noore mehe vastu hakkama?“
„Meie ei kippunud sinu kallale.“
„Päh, kes võis seda teada? Arvasin, et röövlid olete.“
„Valetad, sõber, seda sa ei võinudki arvata. On see noorhärra vahest röövli nägu?“
Agnes tuli joostes. Nuga võõra mehe käes nähes asus ta Gabrieli kõrvale, sihtis püstoliga võõra peale ja hüüdis välkuvail silmil: „Kas pean selle kurja inimese maha laskma?“
„Pole vaja, junkur Georg,“ vaigistas Gabriel naeratades, „ma loodan temaga üksipäini toime saada.“
„Kui te röövlid ei ole, siis laske mind rahuga oma teed minna,“ ütles võõras.
„Pea kinni, mis häda sul on?“ kostis Gabriel rahulikult. „Meie oleme küll ausad inimesed,
