vahele tahtis karjuda, lisas ruttu: „ja ma jätan võiduau sinule. Aga meie võime nüüd kolmekesi muidugi Prohveti-Pärdi poole sõita. Eks, Jaanus, sa tuled kaasa?“
Jaanus tahtis rõõmuga oma rahulolemist avaldada, aga Oodo karjus vahele:
„Mina ei sõida enam sammugi, mitte ühte sammu selle imelooma seljas.“
„Aga, Oodo…“
„Ei sõida. Ennem lähen neljakäpukil koju tagasi.“
„Ega meil siis ole tarvis rutata,“ püüdis Jaanus vaigistada, „me sõidame samm-sammult üksteise kõrval ja puhume juttu.“
„Eks ma mõista,“ urises Oodo, „sinul on muidugi hea samm-sammult sõita. Sinu täkk astub ühe sammuga üle minu ja mu hobuse. Aga vaat’, ma annan head nõu, kui kuulda tahad.“
„Anna.“
„Näed sa, mis nõu ma annan. Sina võta minu mära, mina istun sinu täku selga, ja siis sõidame samm-sammult, kui tahad.“
Jaanus tõmbas kulmu kortsu. Ta oli salamahti vahest lootnud oma kena täku ja osava sõiduga Emmi silma ees uhkustada ja võitles nüüd iseenesega, mis parem oleks, kas „häbematu poisi“ pealeajamist täita või mitte. Abi otsides piilus ta Emmi lahkeisse silmisse ja leidis sealt midagi nagu palumist. Sellest oli küllalt. Aga enne tahtis ta veel teisiti õnne katsuda.
„Kuule, Oodo, minu täkk on väga tuline ja ei kannata puutumist. Ma kardan…“
„Sa kardad, et ta mu maha viskab?“
„Istume kahekesi selga…“
