hirmus suur patt, jumala ja sugukonna tahtmise vastu alatu inimesega abielusse heita.“
„Oli see siis nii alatu inimene?“
„Loomu poolest mitte, aga ta oli madalast seisusest ja julges ometigi oma kätt kõrgesti sündinud preili järele välja sirutada; eks see olnud alatu tegu?“
„Päris vargus ja röövimine,“ tõendas Gabriel jahedalt ja hakkas täie isuga toitu võtma. Agnes katsus paari suutäit, aga temale ei maitsnud toit mitte; ta söögiisu oli äkisti kadunud. Ta kõneles edasi: „Meie perekonnas olen mina ainuke, kes tädile aeg-ajalt salamahti sõnumeid saadab ja tema käest sõnumeid saab. Ma ei vabanda tema eksimist, vaid arvan seda suureks patuks, aga . . .“
„Kas see teie lugupidamist tädi vastu ei vähenda?“
„Minu armastust tädi vastu ei vähenda see mitte. Ma võiksin temale veel palju pattusid andeks anda, enne kui armas mälestus kustuks. Tema teost võin ma küll aru saada. Ta eksis armastuse pärast ja tema eksitaja oli vähemasti puhtast saksa soost ja kena, viisakas noormees, kelle ülem püüdmine tänapäevani on olnud tädi igapidi õnnelikuks teha. Hoopis arusaamatu asi on aga minu meelest see, et kõrgesti sündinud naisterahvad koguni eesti või läti talupoegadega abielusse heidavad, nagu selle hirmsa sõja ajal mitu korda peab juhtunud olema.“
„Häda ajab härja kaevu,“ naeratas Gabriel.
„Kõige suuremal hädal ei peaks niipalju võimu olema, et ta inimest iseenese silmis alandada suudaks!“ hüüdis Agnes õhetavail palgeil.
