nende kujud pimedusse kadunud. Agnes ringutas meelt heites käsi.
„Surmahirm teeb inimesed kurdiks,“ ütles Gabriel naeratades.
„Minu isa ei karda surma,“ kostis Agnes uhkelt.
„Võib küll olla, aga ma arvan siiski, et elu talle armsam on ja et ta teie rõõmuks veel kaua elada himustab. Olgu see teile heaks eeskujuks, preili Agnes. Nüüd ei ole teil enam kõige vähematki põhjust surma igatseda. Meie peame tõsiselt elu nõudmiste peale mõtlema. Koit hakkab pea kumama, venelased võivad iga silmapilk siin olla. Metsas on ainus pääsemine. Seal võime puhata ja aru pidada, mis edaspidi teha tuleb.“
„Jah, põgeneme, põgeneme,“ ütles Agnes otsekui unest ärgates.
Tõrkumata laskis ta sündida, et Gabriel teda uuesti kätele võttis. Nad jõudsid varsti metsa servale, aga Gabriel ei pidanud veel kinni, sest mets oli mõisameeste poolt kaugele ära laastatud ja harvaks tehtud. Gabrielil oli iseäralik tuhin oma kallist koormat hädaohust võimalikult kaugele kanda. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga nii kalliks tegi; see oli ju ometi upsakas rüütlipreili, vihatud mõisameeste pealiku tütar, keda ta praegu kätel kandis, aga siiski ei mäletanud Gabriel ühtegi vägitegu, mis temale eluajal suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta viimaks sügavasti hinge tõmmates seisma. Ta oli veidi väsinud, aga täiesti õnnelik.
Kui Agnes jälle oma jalgel seisis, pakkus ta Gabrielile säravail silmil ja õhetaval palgel kätt.
