„Kas tohin teid nüüd jälle kanda?“
Agnes noogutas tummalt pead. Tal ei olnud enam õiget jõudu ja korraga ka mitte enam tahtmistki selle tugeva ja ühtlasi nii viisaka mehe vastu tõrkuda. Magus joovastus tõusis talle pähe ja silmapilguks unustas ta kõik selle hirmsa öö õnnetused. Kaua ei kestnud õnnelik unustus mitte, sest veel enne kui nad metsa jõudsid, hakkas punane kuma põgenejate teed valgustama ja tagasi vaadates nägid nad, et mõis lausa tules seisis. Agnes karjatas ja rabeles enese Gabrieli käte vahelt maha.
„Edasi, edasi!“ manitses Gabriel. „Venelased võivad iga silmapilguga meie kannule jõuda.“
„Eks te näe, et mõis põleb?“ kogeles Agnes, otsekui nõiutult üksisilmi tulle vahtides.
Gabriel kehitas õlgu. Ta arvas neiu kahetsust kaduva vara järele liiaks ja pomises kaunis kalgilt:
„Mis seal parata? See on sõja õigus.“
„Aga minu vaene isa, mis temast nüüd saab?“ kisendas Agnes meeleheitel.
Gabriel ei lausunud enam sõnagi.
Agnes pistis korraga kui meeletu põleva mõisa poole jooksu. Paraku ei jõudnud ta kuigi kaugele, sest Gabrieli pikk ülikuub takistas ta jalgu. Mõne sammu pärast komistas ta ja kukkus maha. Kohe oli Gabriel jälle ta kõrval.
„Ärge puutuge minusse!“ palus Agnes lõõtsutades. „Ma tahan siia jääda ja surra.“
Sellega ei olnud Gabriel jälle sugugi nõus. Ta ütles valju häälega: „Teie ei tohi surra, preili von Mönnikhusen. See ei ole veel sugugi kindel, et teie isa surnud või vangi sattunud on, aga kui ta
