dasti, et ta Hans von Risbiteri iialgi ei või armastada ega temaga koos elades õnnelik olla; veel enam, ta tundis, et Risbiter temale otse vastumeelt oli. Nagu kõik naisterahvad, nõnda veeretas ka Agnes oma südame põhjas kõik süü meesterahvale. Ta ei uurinud neid tõelisi põhjusi, mis peigmeest tema meelest läilaks tegid, vaid andis oma tundmusele maad ja see tundmus ütles: Hans on valelik, vilets hoopleja, näo poolest inetu, jõu poolest nõrk, ühe sõnaga mitte nii, nagu õige meesterahvas peaks olema. Ma ei või tema üle iialgi uhke olla ja tema ei või mind iialgi kaitsta. Mul ei ole enam mingisugust usaldust tema vastu, kuidas võin ma siis tema tõotust uskuda, et ta mind õnnelikuks tahab teha?
„Agnes!“ hüüdis isa hääl ukse tagant.
Agnes kargas kohkudes püsti, aga ta ei kostnud mitte kohe hüüdmise peale. Esimest korda ärkas kangekaelsuse ja vastupanemise vaim tema lapselikus südames. Mispärast sundis isa teda vastu tahtmist mehele minema? Kentsakas lugu! Tänini ei olnud Agnesele kordagi meelde tulnud, et isa teda „sundis“. Ja nüüd?
Uks läks lahti ja vana Mönnikhusen pistis pea prao vahelt sisse.
„Kuhu sa nii kauaks jääd, Agnes?“
Agnes võitles iseenesega. Pidi ta välja rääkima, mis ta südant koormas, või suud pidama ja vaikselt kannatama, mis isa tema peale pani? Rääkimise soov jäi võitjaks.
„Kas ma tohin sinuga sõna rääkida, isa?“ küsis Agnes kartlikult.
„Hohoo, millal sa seda siis pole tohtinud?“ kostis Mönnikhusen heas tujus ja astus tuppa. „Mis
