nuttes, „võtke see koer kinni ja andke talle tallis sada hoopi vitsu!“
Sulased ei liikunud paigast, vaid näitasid junkrule irvitades hambaid. Meeletus vihas kiskus Risbiter mõõga välja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas kähku püsti, tõmbas pika ülikuue seljast ja seisis nüüd sõjamehe riides, läikiv mõõk käes, kohmetunud junkru ees.
„Vaatame, kelle nahk hoopide järele enam kiheleb,“ ütles ta ähvardades.
Mõõgad kõlisesid kokku. Mõisameestest ei astunud keegi vahele; nad vahtisid uudishimulikult vehklejatele ja südame põhjas soovis vist igaüks, et ülbe junkur hästi valu saaks. Võitlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme löögi järel lendas Risbiteri käest mõõk kõrgesse, keerutas õhus mitu korda ringi ja kukkus alles tüki maad eemal mõisa akna alla maha. Tema järele vaadates langes Gabrieli pilk aknale ja juhtus siin teise pilguga kokku. Agnes seisis akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani pealt vaadanud. Gabriel oli kahevahel, kas ta õigesti näinud, et õnnelik naeratus neiu roosiliste huulte ümber lehvis. Agnes jäi küll kohe jälle tõsiseks ja pööras näo kõrvale, aga tema naeratusest jäi õnnestav kuma Gabrieli südamesse. Gabriel tundis, kuidas kõik kenad voorused korraga tema rinnus aset võtsid; heldus, lahkus, leplik meel ja üldine inimese-armastus paisutasid tema karedat sõjamehe-südant.
„Minge puhkama, junkur!“ noomis ta sõbralikult. „Tänaseks olete vahvust ja osavust küllalt näidanud. Teie mõõk on kõige viledam tantsija maailma peal; oleks tal tiivad seljas, siis võiks teda linnuks arvata, nii ilusasti lendab ta läbi õhu.
