„Teie olete joobnud, junkur,“ ütles ta kergesti punastades. „Laske mu käsi lahti!“
Risbiter ei lasknud kätt mitte lahti, vaid langes korraga prantsatades neiu ette põlvili maha ja ütles nutuselt: „Oh, ma olen üks õnnetu inimene, kõik on minu vastu! Anna andeks, pai kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täis, ma ei või seda enam kannatada. See pagana Delvig kihvtitab minu elu ära oma pilkamise ja valetamisega. Ma olen tema ees nagu rumal poiss, jänespüks, lorukapukas. Ütle, Agnes, kas sa usud seda, mis tema minu peale luiskab?“
„Tänini ei uskunud ma seda mitte,“ ütles Agnes tõsiselt.
„Ära usu teda, Agnes! Tema on minu peale hirmus kade ja püüab mind laimuga mustata. Kuidas võin mina, kes oma käega Dietrich von Fahrenbachi vaenlaste keskelt vangi võtsin, rumal poiss ja jänespüks olla? Ei, kulla Agnes, mina olen vapper mees ja targa mõistusega. Ma oleksin Delvigi kihvtise suu ammugi sulgenud, aga ma ei raatsi kätt tema külge pista, sest ta on sinu sugulane.“
„Oh, selle pärast ei pruugi sa tema peale armu heita,“ ütles Agnes naeratades.
„Ei, Agnes,“ tõotas Risbiter pühalikult ja tõusis püsti, „ma tahan temaga kannatada, sinu ja sinu isa pärast. Mis ütleks sinu isa, kui ma tema õepojale viga teeksin? Täna ärritas ta mind teel, nii et mul mõõk juba paljas oli, ma ei suutnud ennast enam valitseda ja tema väetikese lugu oleks vist halvaks läinud, poleks mitte teised vahele tulnud.“
