„Ei, junkur Hans,“ ütles Agnes kähku vahele, „teie ise peate mõõga ära tooma.“
„Kui ilusti palud, ehk annab talupoeg ta heaga kätte,“ pilkas Delvig.
„Lähme kolmekesi, mina aitan paluda,“ hüüdis Agnes vallatult naerdes.
Nad pöörasid ümber ja sõitsid sinna tagasi, kus Gabriel ikka veel selga puu najale toetades seisis. Teised seltsilised olid neist tüki maad ette jõudnud, nii et nende tagasiminekut peaaegu tähelegi ei pandud.
„Tõsta mu mõõk üles ja anna siia!“ käskis Risbiter upsakalt.
„Sinu mõõk?“ kostis Gabriel otsekui mõtetest ärgates ja lustlik naeratus libises üle ta näo, kui ta nüüd alles haljast terast enese jalge ees nägi läikivat. „Kui su pruut sinu eest palub, siis annan mõõga kätte.“
„Kust teie teate, et mina junkru pruut olen?“ küsis Agnes kergesti punastades.
„Ma näen seda junkru suurest julgusest, mis muidu arusaamatu oleks.“
„Ma lasen selle koera ilma armuta maha!“ hüüdis Risbiter hambaid kiristades ja tõmbas püstoli välja.
„Pidage, junkur Hans!“ ütles Agnes kahvatades. „Härra Gabriel, kui ma teid palun mõõka üles tõsta ...“
Enne kui Agnes sai lõpetada, tõstis Gabriel mõõga üles ja andis selle viisakalt kummardades noore neiu kätte, üteldes: „Kõik tingimused on täidetud ja rahu tehtud. Junkru kätte ei julge ma mõõka anda, sest ta ei oska sõjariista käes pidada ja võiks enesele viga teha.“