imeosav vehkleja, kes ratsameeste pisted ja löögid nagu mängides kõrvale juhtis. Natukese aja pärast lendas Risbiteri käest mõõk kõlisedes maha. Risbiter kiskus vandudes pika rauaga püstoli välja, aga ta oli viha pärast poolpime; pauk raksus küll, aga kuul läks märgist mööda.
„See inimene on kurat ise!“ karjus Risbiter ja tõmbas teise püstoli välja. Seekord sihtis ta hoolega.
„Tohoo!“ hüüdis korraga värske, hele hääl. „Kas teil häbi ei ole, noorhärrad, neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda?“
Junkrud pöörasid imestades päid ja nägid kena, uhke näoga neidu, kes valge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tulid puude vahelt mitu teist ratsanikku nähtavale. Neiu paled õhetasid kiirest sõidust, võib-olla ka häbist, ja ta silmad läikisid kentsakalt.
„Preili von Mönnikhusen!“ hüüdsid junkrud ühest suust. Risbiter oleks peaaegu püstoli maha pillanud.
„Sina siin, kallis Agnes!“ kogeles ta magusas ehmatuses. „Kust see ime tuleb?“
„Ratsutame isaga lusti,“ kostis Agnes lühidalt. „Seal ta tuleb. Aga mis siin on juhtunud?“
Risbiter ei leidnud kohe vastust, vaid pilgutas kaaslastele kõrvuni punastades silmi.
„Hansul oli pisuke äpardus,“ kostis Delvig tema eest. „Hakkas talupojaga rammu katsuma ja talupoeg puhus ta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja verega Risbiteri kilbi pealt ära pesta.“
„Teie kukkusite hobuse seljast maha!“ naeris Agnes, kuna Risbiter äraandja Delvigile meele-
