„Meie linnas liiguwad kõikide kohta jutud.“
„Aga kõik jutud pole põhjendatud. Sellepärast tahaksingi ma teada, kas sa sel korral läksid wõi ei.“
„Ma käisin ka pärast seda tema pool.“
„Aga kuidas? see huwitab mind.“
„Ma ei saa ikkagi aru, miks see sind huwitab.“
„Mul pole ju ometi ükskõik, missugune pruut minu wennal on, saad sa nüüd aru.“
„Jah, nüüd on mul kõik selge.“
„Minu wend on linnas üks silmapaistwamatest meestest, tema ja ta perekond wõiwad paigaks saada, kust teised eeskuju wõtawad, aga mis siis, kui teised näpuga teie pääle wõiwad näidata ja teie eeskuju üle pilkawalt muigata? Minul poleks see mitte ükskõik. Ja ma arwan, et ka minu wennale see ükskõik pole, sellepärast peaks teda ettewalmistama.“
„Aga kas sa mäletad, Emma, mis sa sel korral ütlesid, kui ma sinu juurde tulin?“
„Mis ma ütlesin… Ma ütlesin, mis arwasin, aga kui mina nõnda oleksin teinud, nagu ma ütlesin, siis oleksin ma ka tagajärjed kandnud.“
„Ka mina kannan nad.“
98
